Luule

Usk ilma tegudeta on elutu usk,
kuid avarus milleni usk meid juhatab,
ongi elu ise.

Elu ei küsi muud kui elamist,
kuid tal siiski on üks vaikimisi tingimus -
tõeliselt elamiseks tuleb armastada.

Arukad teavad, et see kes armastab,
see valitseb. Nad teavad, et see,
mida usud, see tuleb sulle.

Seega armas, vali, mida usud.
Vali armastada, kogu südamest,
sest armastada poolikult ei ole võimalik.

Osaline armastus on värvitud
hirmu toonidega ning ka siinkohal
arukus ütleb - mida kardad, ka see tuleb.

Armas, kartus ongi karistus.
Muud karistust pole.

Mida usud, seda lood,
nii lihtne ongi.

Seega, tantsi. Laula. Loo.
Armastus on tants, laul ja looming.

Temas on elu, ta on elu ise.
Ka Jumal, keda salamisi otsid,
tuleb vaid siis kui tunned rõõmu temast.

Seepärast arukad mõistavad,
et rõõmuta ei tule ükski vägi.

Kui armastus külvab,
siis Arm on see,
kes lõikab.

Ja sul, armas, on alati valik -
uskuda või mitte,
elada või siiski mitte.

Mina ütleks vaid üht -
unusta see mina ja tema eelistused,
ela, tantsi, tähista ja loo.

Loo kallis, luba armastus ellu.
Ta juba ammu ootab,
koputades seest su südame uksele.

Seega ole hoolikas,
kuula südamega,
ta ei poolita.

Kus on märkajat,
on ka märgatavat.

Jumal manifesteerib
iseend iseendale märkamiseks

lõputult kaunites vormides,

kui vaid märkajat on.

Ilu elab märkajas
ja on igavesti süvenev kogemus,

äärmiselt isiklik,
kuid neelab isiksuse.

Igavese elu hing
mind inimteele kandis,

andis suud ja
sõnas meelalt,

mine kaunis laps,
mängi selles aias,

leia selles sügavus,
mis sind kannaks

leia selles hõrkus,
märka ilu,

kiida võlu,
hoia armastust.

see aed on
võlu aeg,

mis õpetab
ja avardab,

sõlmib lahti
südame köidikud,

avab taevad
tegelikkuse koidikuks

et inimmeel
ja inimtee,

vaid imetilluke
osa on see,

kõiksuse valguse
väreluse leek,

mänglemas oma
varjatud keelt,

leia see,
mis kutsus sind,

leia need südamed,
ja silmad säravad,

et üheskoos avada
põnevuste väravad,

paradiisi aiad,
hiilgavad ja säravad.

Armas,

kust otsid sa Jumalat,
kus arvad elavat seda
kõrgeimat vaimu ja jõudu,
kellele oma vaiksetes palvetes
südamesoove sosistad?

Kus elab see Jumal,
kes elu hinguseks kogu
ilmaruumile,
ning ka sulle,
mulle, kõigele,
kus hing saab vormiks?

Kuidas saaks nii, et ta võtaks
kuulda sinu ja minu
igatused ja soovid,

ilmutaks need hingusse,
kui aias sirguv ploomipuu
oma ploomid?

Kus on see täituvuste torn,
mis sirutudes taeva poole
samas kindlalt maal,

kuidas luua nagu iidsed
kuningad ja tsaar seitsme
maa ja mere taguselt maalt?

Kasvõi natukene,
kas või terakene sellest
hiilguse kajast?

Kus on see maagiline
märkamatu tuul,
looja armastav hool?

Tead, sellega on nii,
sosistab me südamesoov,
mind enda armastuses koo,

tea, et see mis tegelikult loob,
on su enda hool,
sest selles peitub armastuse voog.

Voolu otsi armas,
katkematut tilkade jada,
mis sinu südamesse
voolinud raja.

Märgata vaid sul vaja,
mis kõlama paneb su koja.

Jumal on armastus,
ta pole ei miski ega keski,
ta ei ela sõnades,

vaid sügavates palvetes,
ridade vahel,
seal kus avardub elu.

Armastuses peitub võti,
vastus sinu palvetele.

Ole see, vool, mis embab
kõike kui igaviku hool,

ole see ja sa märkad,
kuidas kõik siin ilmas
end ise loob.

Me ostime
ja otsime,
kuid tegelikult me
ei muutu kellekski teiseks
ega millekski muuks,
kui vaid aina rohkem
iseendaks.

Miks tahad sa teada,
mis on ees, või
kuhu sa oled teel,
sest sa ju ei tea,
mis on võimalik.

Kas oma eesmärkides,
sea sa mitte piire ... ?

Kas vabadus pole mitte
vabadus,

piirideta, olemuslik,
liikumine ja avardumine
usalduses …

Kas mitte teadmatus sellest,
mis tuleb homme,
laota aluse tõeliselt

elamisväärsele elule,
suurele üllatusele?

Kas vabadusel saab olla hind?
Kui kõigel siin maailmas on hind?
Kas ikka on?

Kas otsime ehk kohast, mis kui
mälestuste ladu,
püüdes leida uut,
vabadust, mida ihkab hing,
kuid otsing ei mõista?

Kas vabadus pole mitte
unistus, vaid teadmine,
millestki?

Kas saab olla nii,
et see üldse on nii,
et unistus vabadusest,

saab olla võimalik vaid siis
kui sa hetkes oled vaba?

Kas sa saad unistada milleski,
mille reaalsust sa ei koge?

Kas pole mitte, et idee vabadusest
on reaalsus ja unistus,
mida maailm meile müünud?

Usk vabadusest ...
kuid siiski unistus?

Kuid aeg on teinud oma töö,
kujundanud hirmud,
kaitsmaks arvamusi,
mida oled ostnud maailmalt,

kahelnud olemuslikkuses
ja olemise vabaduses.

Kuid kas pole mitte nii,
et unistus on otsus,
ja hetkes,

mil otsustad seda
jagada, on otsus
tallanud pöördumatu raja?

Kas pole mitte nii,
et kõik teed,
mis alustad,
ent jätad
lõpuni käimata,

sillutavad tee,
loovad palve,
millega ei mängita?

Kui oled maistnud
võimalikkust ja
tajunud unistust,

unusta oma miljon
vabandust ...

See ei vii sind kuhugi,
sest järgneda saad vaid
oma südame kutsele.

Olen mõõtmete vaheline laul,
mida inimkond teeskleb, et ei kuule,

Olen mõõtmete vaheline nägemus,
mida teeseldakse, et ei nähta,

Olen olematus, mida pole olemas
ja samas olen ma kõiksus, mis on.

Olen lugu ja olen laul, olen esitaja ja olen
esitatav, olen esitlus ja olen rahvas.

Olen kui põrand, millel keerleb lõputu,
piiritu tants, minu olemuse mõõtmatu tähistus.

Kui sa vaatad iseenda sügavustesse,
näed sa ka taeva,

sügavuses vaatad sa kõikidesse
suundatesse korraga,

tajudes ilmaruumi kõiksust ja
iseennast selle hinguses.

Iseenda sügavuses vaid
leiad sa alguse ja lõpu,

põimituna üheks,
aja ringiks.

Ei sa teki ega kao,
pole sa sündinud ja sure,

oled vaid viivuks,
võtnud kanda aja kuue,

et sügavuste kajas,
taas leida end

kui luule,
mis endas kannab,

kõikide aegade vaikust,

seda tunnet,
sügaval,

vaikset, tuksuvat
kõiksuse rütmi kaja,

sirutumas end läbi aja.